Kuidas valida jooksujalatseid? Esmalt tee kindlaks oma jalatüüp!

Kuidas valida jooksujalatseid? Esmalt tee kindlaks oma jalatüüp!

Õigesti valitud jooksujalats muudab treeningu mugavamaks ning aitab jalal liikumise ajal loomulikult töötada. Vale suuruse, kuju või toestusega jalats võib aga põhjustada hõõrumist, survetunnet ja ebamugavust.

Jooksujalatsite valimist alustatakse sageli jalatüübi määramisest. Üldiselt eristatakse madala, normaalse ja kõrge jalavõlviga jalga. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata pronatsioonile ehk sellele, kuidas jalg pärast maapinnale jõudmist koormuse all liigub.

Jalavõlv ja pronatsioon on omavahel seotud, kuid need ei tähenda täpselt sama asja.    Jalavõlv kirjeldab jala ehitust, pronatsioon aga jala liikumist kõndimise ja jooksmise ajal.

Mis on jalavõlv?

Jalavõlv on talla siseküljel paiknev kaar, mis aitab keharaskust jaotada ning liikumisel tekkivaid lööke pehmendada. Jalavõlvi kuju ja kõrgus on inimestel erinev.

Kõige sagedamini jagatakse jalatüübid kolmeks:

• madala jalavõlviga jalg;
• normaalse jalavõlviga jalg;
• kõrge jalavõlviga jalg.

Jalavõlvi kõrgus üksi ei määra, milline jooksujalats kindlasti sobib. See annab siiski kasuliku lähtekoha, millele lisanduvad jala laius, jooksusamm, kehakaal, treeningkoormus ja isiklik mugavustunne.

Madala jalavõlviga jalg

Madala jalavõlvi korral puutub suurem osa talla keskosast seistes vastu maad. Seda nimetatakse sageli ka lampjalaks, kuigi madal jalavõlv ei tähenda alati terviseprobleemi.

Madala jalavõlviga jooksja jalg võib koormuse all rohkem sissepoole vajuda. Seda nimetatakse ülepronatsiooniks. Samas ei esine kõigil madala jalavõlviga inimestel ülepronatsiooni ning ainult jalavõlvi kuju järgi ei saa jooksusammu täpselt hinnata.

Madala jalavõlviga jooksjale võib sobida:

• stabiilsema konstruktsiooniga jooksujalats;
• kindlam kannakapp;
• lai ja stabiilne vahetald;
• mõõdukas lisatugi talla siseküljel;
• piisavalt lai liist.

Tugevalt toestatud jalats ei ole siiski automaatselt parim valik. Kui jalg liigub joostes neutraalselt ja jalats tundub mugav, võib sobida ka neutraalne jooksujalats.

Normaalse jalavõlviga jalg

Normaalse jalavõlvi korral on talla siseküljel selgelt nähtav kaar, kuid see ei ole väga kõrge. Koormus jaotub tavaliselt kanna, päka ja talla välisserva vahel.

Normaalse jalavõlviga jooksjal esineb sageli mõõdukas pronatsioon. Jalg vajub pärast maandumist veidi sissepoole, aidates koormust pehmendada, ning liigub seejärel äratõukeks sobivasse asendisse.

Sellisele jalatüübile sobib sageli neutraalne jooksujalats, millel on:

• ühtlane pehmendus;
• loomulikult painduv esiosa;
• kindlalt istuv kannaosa;
• jala kujule vastav liist;
• treeningu eesmärgile sobiv pehmuse ja reageerivuse tasakaal.

Normaalse jalavõlviga jooksja võib vajada lisastabiilsust, kui jooksusamm, väsimus või varasemad vigastused seda nõuavad.

Kõrge jalavõlviga jalg

Kõrge jalavõlvi korral puutub talla keskosa maaga kokku vähesel määral. Keharaskus koondub rohkem kannale ja päkale.

Kõrge jalavõlviga jalg võib olla jäigem ning selle loomulik löögisummutus väiksem. Mõnel jooksjal kaldub jalg koormuse ajal rohkem välisservale. Seda nimetatakse alapronatsiooniks ehk supinatsiooniks.

Kõrge jalavõlviga jooksjale võib sobida:

• hea pehmendusega neutraalne jooksujalats;
• painduv vahetald;
• mugav ja piisavalt avar liist;
• survepunkte vähendav pealismaterjal;
• sujuva üleminekuga tallaehitus.

Väga jäik või tugevasti korrigeeriv jalats võib kõrge jalavõlviga jooksjale tunduda ebamugav, eriti kui jalg liigub juba loomulikult rohkem välisserva kaudu.

Mis on pronatsioon?

Pronatsioon on jala loomulik sissepoole liikumine pärast maapinnale jõudmist. Selle ülesanne on aidata lööki pehmendada ning kohandada jalga aluspinnaga.

Pronatsioon ei ole viga ega haigus. Teatud määral toimub see enamiku inimeste kõnni- ja jooksusammus.

Jooksusammu järgi räägitakse tavaliselt:

• neutraalsest pronatsioonist;
• ülepronatsioonist;
• alapronatsioonist ehk supinatsioonist.

Neutraalne pronatsioon

Neutraalse sammuga maandub jalg sageli kanna välisservale või keskosale, liigub mõõdukalt sissepoole ning tõuge toimub päka kaudu.

Sellisele jooksjale sobib enamasti neutraalne jooksujalats. Valikut mõjutavad seejärel treeningu tüüp, jooksja kaal, soovitud pehmendus ja jalatsi istuvus.

Ülepronatsioon

Ülepronatsiooni korral liigub jalg koormuse all tavapärasest rohkem sissepoole. Sageli liiguvad samas suunas ka hüppeliiges ja säär.

Ülepronatsioon võib olla kerge või tugev. Mõõdukas sissepoole liikumine ei tähenda automaatselt, et jooksja vajab tugevalt korrigeerivat jalatsit.

Lisastabiilsusega jooksujalats võib olla sobiv, kui:

• jalg vajub joostes selgelt sissepoole;
• neutraalse jalatsiga tekib ebastabiilne tunne;
• jalanõu sisekülg vajub kiiresti läbi;
• jooksuanalüüs näitab lisatoe vajadust;
• spetsialist on soovitanud stabiilsemat jalatsit.

Tänapäevane stabiilsusjalats ei pea olema raske ega jäik. Lisastabiilsust võivad pakkuda lai tald, kõrgemad vahetalla servad, kindel kannaosa ja erineva geomeetriaga vahetald.

Alapronatsioon ehk supinatsioon

Alapronatsiooni korral jääb koormus rohkem jala välisservale ning jalg liigub sissepoole vähe. Selline samm esineb sagedamini kõrge ja jäigema jalavõlviga inimestel, kuid mitte ainult neil.

Alapronatsiooniga jooksjale sobib sageli:

• pehmendatud neutraalne jooksujalats;
• sujuvalt painduv tald;
• jäika külgtuge vältiv konstruktsioon;
• jala kujule vastav ning mitte liiga kitsas liist.

Supinatsiooni jaoks ei ole tavaliselt vaja tugevat sisekülje toestust. Olulisemad on sobiv pehmendus, sujuv samm ja mugav istuvus.

Kuidas jalatüüpi kodus hinnata?

Jalatüübist võib saada esmase ettekujutuse märja jalajälje abil.

Tee jalatald kergelt märjaks ja astu tumedale paberile, papile või pinnale, millel jalajälg nähtavale jääb.

Madala jalavõlvi jälg

Jalajäljes on näha peaaegu kogu talla keskosa. Kanna ja päka vaheline ala on lai.

Normaalse jalavõlvi jälg

Kanna ja päka vahel on näha mõõduka laiusega ühendus. Talla siseküljele jääb selge kaar.

Kõrge jalavõlvi jälg

Kand ja päkk on ühendatud ainult kitsa välisservaga või ei pruugi keskosas peaaegu üldse ühendust olla.

Märja jalajälje test näitab peamiselt jalavõlvi kuju seistes. See ei näita täpselt, kuidas jalg jooksmise ajal liigub.

Kas vanade jooksujalatsite kulumine näitab jalatüüpi?

Jalatsi välistalla kulumine võib anda vihjeid, kuid selle järgi ei tasu teha lõplikku otsust.

Paljudel jooksjatel kulub esmalt kanna välimine osa, sest jalg puudutab maad just sealt. See ei tähenda automaatselt alapronatsiooni.

Vaata ka jalatsi üldist kuju:

• kas kannaosa on vajunud sisse- või väljapoole;
• kas vahetald on ühelt küljelt tugevamalt kokku surutud;
• kas mõlema jalatsi kulumine on ühesugune;
• kas pealismaterjal on mõnes kohas tugevalt välja veninud.

Kulunud jalats näitab lisaks jooksusammule ka aluspinda, läbitud kilomeetreid ja jalatsi ehitust.

Miks ei piisa ainult jalavõlvi määramisest?

Kaks sarnase jalavõlviga inimest võivad joosta täiesti erinevalt. Üks madala jalavõlviga jooksja võib vajada lisastabiilsust, teine tunneb end kõige paremini neutraalses jalatsis.

Jooksujalatsi valikut mõjutavad veel:

• jala pikkus ja laius;
• varvaste kuju;
• kanna laius;
• hüppeliigese liikuvus;
• jooksutehnika;
• kehakaal;
• treeningute pikkus ja sagedus;
• jooksukiirus;
• aluspind;
• varasemad vigastused;
• isiklik mugavustunne.

Seetõttu tuleb jalatüüpi vaadelda ühe valikukriteeriumina, mitte ainsa vastusena.

Millal teha jooksuanalüüs?

Jooksuanalüüsist on kõige rohkem kasu siis, kui:

• ostad esimesi korralikke jooksujalatseid;
• jooksujalatsite valimine on varem ebaõnnestunud;
• jalats kulub kiiresti ebaühtlaselt;
• jooksmisel tekib korduv valu või ebamugavus;
• soovid kontrollida, kas vajad neutraalset või stabiilsemat jalatsit;
• suurendad märgatavalt treeningmahtu.

Analüüs võimaldab vaadata jala liikumist dünaamiliselt ehk jooksu ajal. Samas ei tohiks jalatsit valida ainult video või pronatsiooninurga järgi. Kõige olulisem on, et jalats sobiks jala kujuga, püsiks kindlalt jalas ning tunduks joostes loomulik ja mugav.

Millal pöörduda spetsialisti poole?

Madala või kõrge jalavõlvi olemasolu ei tähenda iseenesest, et jalaga oleks midagi valesti.

Füsioterapeudi, jalaravispetsialisti või arsti poole tasub pöörduda, kui:

• jooksmisel või kõndimisel tekib püsiv valu;
• üks jalg erineb teisest märgatavalt;
• jalavõlv on ootamatult muutunud;
• esineb turset, tuimust või nõrkust;
• hüppeliiges annab korduvalt järele;
• varasem vigastus mõjutab jooksusammu;
• tavapärased jooksujalatsid ei sobi või tekitavad pidevalt vaevusi.

Jooksujalats ei ole ravi ega asenda professionaalset hindamist.

Jalatüübi lühikokkuvõte

Madala jalavõlviga jalg: võib vajada rohkem stabiilsust, kuid alati ei ole tugevalt toestatud jalats vajalik.

Normaalse jalavõlviga jalg: sobib sageli neutraalse jooksujalatsiga, mille pehmendus ja istuvus vastavad treeningule.

Kõrge jalavõlviga jalg: vajab sageli head pehmendust, paindlikkust ja piisavalt avarat jalatsikuju.

Ülepronatsioon: jalg liigub koormuse all rohkem sissepoole ning võib vajada lisastabiilsust.

Neutraalne pronatsioon: jalg liigub mõõdukalt sissepoole ja koormus kandub sujuvalt päkale.

Alapronatsioon ehk supinatsioon: koormus jääb rohkem jala välisservale ning tavaliselt eelistatakse pehmendatud neutraalset jalatsit.

Kokkuvõte

Jalatüübi tundmine aitab jooksujalatsite valikut kitsendada, kuid ainult märja jalajälje või jalavõlvi kõrguse põhjal ei saa ideaalset jalatsit määrata.

Vaata tervikpilti: kuidas jalg liigub, millise kujuga on jalalaba, kus ja kui palju sa jooksed ning milline jalats tundub proovimisel kõige mugavam.

Hea jooksujalats ei sunni jalga ebamugavasse asendisse. See istub kindlalt, jätab varvastele piisavalt ruumi, toetab jooksusammu ja tundub juba esimesel proovimisel loomulik.

Jalavõlvi kuju on jooksujalatsi valimisel esimene orientiir, kuid jala tegelik liikumine võib joostes rohkem esile tulla. Seetõttu annab dünaamiline jooksuanalüüs täpsema pildi kui ainult seistes tehtud jalajäljetest. Madal jalavõlv ei vaja alati ravi ega spetsiaalset jalatsit.Tähelepanu vajab see eeskätt valu, jäikuse või muude vaevuste korral.